Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum - 4000 aastase museaali mälestused

26. aprill 2013 - muuseumioo

Siin ma olen, võõral maal ja vales kohas. Kui pikaks mu Eesti visiit kujuneb, teavad vaid tähed. Elavad tulevad mind vaatama kui kurioosumit klaasvitriinis, teadmata isegi mu nime ega sedagi, millal ma elasin. Jah, olen küll vaid 80 cm pikk, aga saladuseks jääb ikkagi kui vanaks ma elasin ja miks osutus mu maine teekond nii lühikeseks. Tegelikult jätkus minu elu pärast surma Osirise juures ja alles siis mu saatus seikluslikuks kujuneski. Seni olin lihtsalt oma emmele ja issile väike rõõmus poisslaps. Tõsi küll, vahel mängisin püha kassi ja skarabeusega nagu vallatud poisid ikka.


Muuseumis keegi seletab elavatele, et Vana-Egiptuses palsameeriti surnuid selleks, et säilitada maine keha igavesti. Jah, tõesti mu keha ongi hästi ajale vastupidanud, sest mu vanemad valisid palsameerija juures kõige kallima teenuse. Vaadake vaid neid kangaid mu kõrval.


Üks kreeklane Herodotos, kes mitusada aastat pärast minu surma Egiptust külastas, kirjutas meie matmiskommetest, et palsameerimisel tõmmatakse raudkonksuga nina kaudu välja aju, misjärel kallatakse koljusse ravimit. Seejärel teevad palsameerijad terava Etioopia kiviga külge sisselõike ja võtavad välja kogu sisikonna. Puhastanud kõhuõõne palmiveiniga, täidavad nad selle mürri ja muude purustatud vürtsidega ning õmblevad kinni. Siis panevad nad keha soola või sooda sisse, nii et see oleks üleni kaetud. Seitsmekümne päeva möödudes pesevad nad surnukeha ja mähivad tervenisti linasesse riideribasse ja määrivad akaatsiapuu vaiguga, mida egiptlased liimina kasutavad. Seejärel antakse muumia tagasi omastele. Sellisel kujul on surnukeha kõige kallimal viisil mumifitseeritud ja peaks säilima igavesti. Enam-vähem nii toimiti ka minuga.


Kuhu kadusid aga minu siseorganid kanoopidega, ma ei tea. Kuid seda, kas mul on süda- mu mõtete ja mälestuste asupaik rinnus, jätan saladuseks.


Nagu ma ütlesin, muutus mu käekäik pärast hinge lahkumist väga põnevaks. Juba see, kui Anubis mu Osirise kohtu ette tõi, oli närvekõditav. Mu süda põksus hirmunult, kui see kaalule asetati ja väike skarabeus mu rinnal oli valmis mind kaitsma, sest ta teadis pattude ülestunnistamist takistavaid lausumissõnu. Ma olin näinud vaid mõnda kevadet ja seetõttu polnud mul midagi varjata. Siis tegi iibisepäine jumal Thot teatavaks, et mu süda jäi tasakaalu tõejumalanna Maatiga ja kaalude juures ootav krokodilli pea ning lõvi kehaga koletis Ammut ei saanudki mind ära süüa.


Rõõmustasin väga Osirise otsuse üle. Selle kohta kirjutati ka tõend söega riideribale ning pandi mu mähiste vahele kaasa. Õnneks on see alles siin minu jalgade kõrval. No lugege ise: „See laps on mõistetud õigeks Osirise kohtu ees“ või midagi taolist. Ma ei jõudnud ju lugemist ja kirjutamist selgeks õppida.


Mu hing oli juba terve igaviku keha külastanud kui äkki ühel 1815. aasta kuumal suvepäeval leidsid mind Niiluse lähistelt võõramaiselt kõlava nimega mees Otto Friedrich von Richter Liivimaalt ja ta rootslasest sõber Sven Fredrik Lidman.


Eurooplased üldse himustasid tol ajal Egiptuse muumiaid. Kohalikud rüüstasid meie hauakambreid ning müüsid meie surnukehi, hauapanuseid ja igasugu käsikirju võõramaalastele. Aga leidus ka teadlasi, kes tõsimeeli huvitusid meie muistsest kultuurist. Nii ka need kaks sõpra uurisid, kirjeldasid ja joonistasid üles templeid ning hauakambreid.


Otto ja Sven olid rohkete soovituskirjadega saanud Ülem-Egiptuse valitsejalt Muhammed Alilt loa rännata sisemaal, kuhu eurooplasi polnud veel sattunud. Uudishimust ja uurimistahtest tagakihutatuna võeti mindki ohtlikele rännuteedele kaasa.


Nii sai minust arheoloogiline leid, ost või kink, ma ei tea seda täpselt ja muidugi rändur pärast surma. Lõpuks pakiti mind koos ühe teise Egiptuse nooruki, kassi ja iibiste muumiate ning muude amulettide, kujukeste ja araabiakeelsete käsikirjadega kasti ning algaski ohtlik teekond üle maa ja mere kuni lõpuks jõudsin maale, mida kutsuti Rootsiks. Ma saatsin oma keha, sest minu hingeski tärkas tohutu rännukihk. Peagi selgus, et seda vahvat Liivimaa õpetatud reisiselli, kes oli rännanud läbi Egiptuse, Nuubia, Palestiina, Süüria, Anatoolia ja kavatses minna Pärsiasse, ei kohta ma enam kunagi. Ta oli Smürnasse jõudes surnud raskesse kõhutõppe. Kahju, ma oleks talle nii mõnegi muistse loo Egiptuse kohta pajatanud. Ottost, kes tahis leida Troojat ja saada orientalistiks, sai hoopis kangelane, kes teadmiste nimel kaotas oma noore elu 25-aastasena.


Ja mina muutusin tema sugulaste jaoks pärandvaraks. Nii elasin üle veel ühe merereisi Rootsist Liivimaale. Noore Otto isa, Liivimaa maanõunik Otto Magnus von Richter meid Väimela mõisas kuigi kaua ei majutanud. Ta nimetas kõike seda kraami muististeks ja nii leidsin mina koos teise Egiptuse nooruki, iibiste, kassi muumia ja muude käsikirjade ja egiptuse kunstivaraga väärika koha kingitusena Tartu ülikoolis. See juhtus neli aastat pärast Egiptusest lahkumist. Muuhulgas väljendas maanõunik lootust, et tema poja lühikeseks kujunenud elu ärgitab järeltulevaid põlvi samasugustele teaduslikele ettevõtmistele.


Umbes saja aasta pärast päästsidki teaduslikud uuringud mind uuest reisist külmale maale. Olime viidud anatoomikumisse arstitudengitele uurimisobjektiks. Nii jäime maha rongist, mis viis kõik minu kodumaalt kogutud esemed ülikooli kunstimuuseumist ära Venemaale Voroneži. Sealhulgas ka imeilusa vaarao kirjutaja sarkofaagi, mis oli seest ja pealt hieroglüüfide ja maalingutega kaetud. Pärast seda pole ma neid enam näinud.


Nüüdseks olen muuseumis juba mõnda aega rahus olnud. Hoolitsetud ja imetletud. Siin minuga ühes vitriinis on savinõu sees mulle seltsiks meie maal pühaks peetud iibise muumia. Ka temal ei olnud õnne täiskasvanuks saada, vaid tehti kingituseks jumalale väikese linnupojana. Vaadake pilti aknal, siis veendute ise.


Minu hing elab edasi Egiptuses aga aeg-ajalt igatsen ma oma maise keha järele ja siis võtan taaskohtumiseks ette pika reisi ajas ja ruumis. Me teeme seda koos iibisega linnutiivul. Nii on mu hing omamoodi turist ja muuseumikülastaja, keha aga pärandvara, kingitus ja muuseumieksponaat, kuid lõpuks ikkagi inimene, mis siis, kui elasin üle 3000 aasta tagasi.

Te võite mind hüüda Tefnutiks.



Külli Valk

Veebruar 2013

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum

Vaata ka Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi programmi Muuseumiööl

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: