Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Eesti Kirjandusmuuseum - 100 aastat kummituslugusid Vanemuise tänaval

26. aprill 2013 - muuseumioo


Sel talvel möödus 100 aastat Eesti Kirjandusmuuseumi Lilla Daami, aadlipreili Friederike surmast

 


Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.


Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.

Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see  pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.

 

Lilla Daam nõuab meeste hingi

Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.


Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”


Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.


Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.


Loe Lilla Daami ja Kirjandusmuuseumi maja ajaloo kohta põhjalikumalt:

Krista Aru “Kirjandusmuuseumi maja ja selle elanikud” - http://www.postimees.ee/leht/97/11/26/tartu/uudis.htm#teine


Eda Kalmre “Lilla Daam. Kogukonna usundiline muistend kui homogeenne tervik“ – http://www.folklore.ee/tagused/nr13/lilladaa.htm


Vaata ka Eesti Kirjandusmuuseumi programmi Muuseumiööl
Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: