Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Vastseliina linnus - muuseumimuti tulevikumälestused

5. mai 2013 - muuseumioo

Muuseumimutt on vana ja väsinud. Unised tolmunud esemed, sõna-sõnalt pähejäänud legendid, võitlus pealinna kabinetipiigadega kuldse eurokõlina pärast ja lõputud õhtutunnid sinava arvutiekraani ees ja aruandlusblankettide taga. Mis sest, et lapselaps sind printsessi-vanaemaks tituleerib, isegi kaunis keskaegne linnuseemanda kleit lohiseb väsinult aegade tolmus kogudes üha uut floorat ja faunat oma arvukatesse voltidesse.

Ja ometi algab kevad! Tulevad vastupandamatud täiskuuööd, mil muuseumimutt nümfina Vastseliina linnust piirava oja kärekülma voolu sukeldub. Vanarahvas teadvat lugu karskest neitsist, kes täiskuuöödel jõekäärus tantsivat ja kelle laul terasele kuulatajale värinad ihule toovat. ,,Kui kuu see paistab selgeste, siis koolja kargab kergeste“, kõõrutab muuseumimutt oma heledal häälel. Mutil on hea meel, et ta mitte muuseumiätt ei ole, keda võidaks liputamise eest vastutusele võtta. Liputajatest teab tänane sugupõlv rohkem kui kooljatest ja karsketest neitsitest.


Kuuvaluöödel ärkab muuseumimuti sajanditepaksuse kultuurkihi alt libahunt ning linnusevaremetest laotub küladesse hundiulg. Igiammu hulkunud siinsetel küngastel hundikari, kes iseäranis raskeid naisi himustanud. Raskejalgsus on ammu moest läinud, küla noorim on juba mõnda aega koolipinki nühkinud. Aga muuseumimuti igatsus tuksleva inimsüdame järele saab sel suveööl leevendust.


Ammuks see oli kui Must Ratsanik, iga seitsme aasta tagune salakülaline, tontliku kivivare tagant muuseumimuti südametukseid luges, seejärel musta linnuna kõrgustesse tõusis, mõned ringid oma kunagiste valduste kohal tegi ja muti järjekordseks seitsmeks aastaks õhkama jättis.


Hommikuahetuses, kui udulaamad Piusajõe orgudest taeva poole tõusma hakkavad, kastetilgad esimestes päikesekiirtes kümblema asuvad ning muuseumimuti ligunenud auklikud tenniskingad enam varbaid külma eest kaitsta ei suuda, saab mutist korraga päralejõudnud palverändur.


Siia oleme me üheskoos jõudnud, kõige ees liuglemas arvukad aastatuhandete vanused inimhinged, seejärel üksik muuseumimutt ning taha vaatamata teab mutt, et tema järel tulevad riburada hinged, kelle teekond pole veel alanud. Korraga on muuseumimutt noor ja õnnelik.



Kaja Tuul

Vastseliina linnuseemand ja muuseumimutt



Vaata, mis toimub muuseumiööl Vastseliina piiskopilinnuses
Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: