Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Eesti Kunstimuuseum - viie inimese lood viiest filiaalist

8. mai 2013 - muuseumioo

Kadrioru kunstimuuseum


Öös on inimesi – Mari Kurismaa, ajaloolise arhitektuurikeele tõlkija

Sisearhitekt Mari Kurismaa töötab ajalooliste hoonete ja interjööridega. Kui 2007. aastal valmis tema käe all Eesti Draamateatri ruumikujundus, siis viimasel aastal on Kurismaa väljakutseks olnud barokne Kadrioru loss.


„Barokkstiiliga suhestumine võttis pisut aega – ma olen tihti mõelnud, et see stiil on eestlasele võõras. Küllap on siin põhjuseks stiili toreduse sobimatus meie luterliku kultuuritausta ja talupoegliku maailmapildiga, ehk ka Põhjasõjale järgnenud raske aeg ja omamaise baroki küllalt tagasihoidlik pärand. Ülevoolavalt küllusliku arhitektuuriga barokne Kadrioru loss tundus tööd alustades eriti toretsev ja võõras, kuid ometi on selle peen ja inimlik loomus mulle ajapikku väga südamesse läinud.”

 

Mari Kurismaa kujundas Kadrioru kunstimuuseumile uue garderoobi, poe, Lossikooli ehk hariduskeskuse ruumid ja laste mängunurgad. Tema kui sisekujundaja tööd – Kadrioru lossi väärtusliku barokkarhitektuuri sobitamist muuseumi praeguste vajadustega – võib võrrelda tõlkimisega. Ja erinevalt originaalist vajavad tõlked ikka igal ajastul tundliku käega uuendajat.

 

 

Mikkeli muuseum

Öös on inimesi – Johannes Mikkel, kaubandustöötajast filosoof ja kunstikoguja

On öeldud, et tema on portselani-inimene. Ta ajas omal moel äri ning kogus vana kunsti ja mööblit, elades nõukogudeaegses hruštšovkas kristall-lühtrite all. Ta hindas Gruusia veini ja head seltskonda, eirates poodide toidusabasid ja uksetagust hallust. Ta hoidus perekonna loomisest, sest lapsed ja portselan tema meelest kokku ei sobinud. Ta elas teadmises ars longa vita brevis est ning kinkis kogu oma kunstikollektsiooni Eesti riigile. Tänuks suuremeelse kingituse eest sai ta omanimelise muuseumi ja igavese au. See mees oli Johannes Mikkel (1907–2006).

 

 

Niguliste muuseum

Öös on inimesi – hertsog Charles Eugène de Croy, kelle mumifitseerisid tema enda võlad

Niguliste muuseum soovib rääkida hertsog Charles Eugène de Croyst (1651–1702). Põhjasõjas võidelnud värvikas väepealik on maetud Niguliste kirikusse ning tal on oluline koht ka praegu Niguliste muuseumis avatud näitusel „Ars moriendi – suremise kunst”. Hertsogi seikluslik elu, tähendus Eesti ja Vene kultuuriloos ning tema surmajärgne saatus annavad põhjust teda muuseumiööl esitleda.

 

Tallinna Niguliste kiriku suurimaks vaatamisväärsuseks 19. sajandil oli hertsog Charles Eugène de Croy muumia. De Croy pärines kõrgest Madalmaade aadlisuguvõsast ning ta tegi kiiret sõjaväelist karjääri Taani ja Austria armees. 1683. aastal Viini lahingus võidelnud de Croy sai 1692. aastal Austria feldmarssaliks. 1697. aastal asus hertsog de Croy Vene tsaaririigi teenistusse. 1700. aastal juhtis ta Vene vägesid rootslastele võidukas Narva lahingus. Vangistatud ülemjuhataja toodi Tallinnasse, kus ta veetis oma elu viimased aastad. 1702. aastal surnud de Croy jättis endast maha suured võlad ning teda ei maetud. 19. sajandi alguses avastati, et hertsogi keha on mumifitseerunud ja see pandi vaatamiseks välja Bogislaus von Roseni hauakabelisse. Tema surnukeha maeti alles 19. sajandi lõpus Clodti hauakabelisse. Niguliste kiriku taastamistööde ajal 1978. aastal sängitati hertsog de Croy põhjaeeskotta.

 

 

Adamson-Ericu muuseum

Öös on inimesi – Adamson-Eric, terava keelega multitalent

2. detsembril 2013 möödub 30 aastat Tallinna vanalinnas asuva Eesti Kunstimuuseumi filiaali Adamson-Ericu muuseumi avamisest. Eesti kultuuriloos ühele olulisemale ja mitmekülgsemale kunstnikule pühendatud isikumuuseum sündis tänu tema abikaasale, tekstiilikunstnik Mari Adamsonile, kes kinkis Eesti Kunstimuuseumile Adamson-Ericu loomepärandi.

 

Eesti kultuuriringkondades on aastakümneid levinud humoorikas lugu sellest, kuidas kahe võluva kunstnikuisiksuse sõpruse süvenemine 1935. aastal alguse sai.

 

„Mäletan hästi, kui Mari mind umbes aasta tagasi ühel näitusel kinni pidas ja tegi ettepaneku Rakenduskunsti Ühingusse astuda. Ma ei suutnud oma teravat keelt pidada ja ütlesin, et meeleldi, aga võtku nad ka mu õde Rory vastu, sest ta oskab väga hästi sokke nõeluda. Nüüd, aasta hiljem, võeti mind siiski selle ühingu pärisliikmeks vastu. Teatavaks tegi selle mulle juhatuse liige Günther Reindorff, kellega praegu Feischneri kohvikus istume. Kummalgi on nina ees kohvitass ja leht paberit. Günther joonistab ilutähti, mina nuputan vaibakavandit.”

 

2. jaanuaril 1936 sõlmiti Tallinnas Adamson-Ericu ja Mari abielu.


Vaata, mis toimub Muuseumiööl Eesti Kunstimuuseumi filiaalides

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: