Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Eesti Rahvusraamatukogu - katedraali keldris - Mari lugu

14. mai 2013 - muuseumioo

25 aastat tagasi asus praeguse Rahvusraamatukogu peahoone Toompeal ja asutus kandis pidulikku nime – Fr. R. Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu. Olin siis noor plika ja töötasin hoiuosakonna mõnusas seltskonnas.

Ruumipuuduse tõttu asus osa meie fondist Toompeal Aleksander Nevski katedraali all keldriruumides, kuhu me igal hommikul pidime minema, et lugejate tellitud raamatuid välja tuua. Minu jaoks oli see paras katsumus. Pimedatel talvehommikutel polnud just lihtne minna suured kotid käes ja raudvõti taskus kiriku ukse taha kobistama. Kogu aeg oli selline tunne, nagu teeks midagi keelatut. Kui lõpuks ukse lahti sain, tuli astuda veel paar sammu pimedas, et elektrilülitini jõuda. Võlvitud keldriruumides olid maast laeni kõrguvad puidust riiulid, kust tuli vajalikud raamatud välja otsida. Mõned raamatud olid nii kõrgel lae all, et neile tuli järele ronida mööda võdisevat puidust riiulit. Ükskord olingi ma just lae all raamatu järele küünitamas, kui kuulsin kellegi samme minu poole tulemas. Oh sa armas aeg, kui ma siit veel eluga pääsen, siis ostan küll kroonlühtri kõigile, kes seda vähegi soovivad, jõudsin mõelda. Sammud tulid aina lähemale. Ma ei suutnud otsustada, kas ohutum on lae alla jääda või põrandale karata. Lõpuks sain kuidagi redelilt maha ja siis ma seda sammujat nägingi – oeh, see oli kojamees! Hiljem harjusin katedraali keldrites uitamisega ära ja see tundus isegi põnev.
Kord hiljem saadeti mind katerdaali hoidlasse fondi korrastama. Tegin seda hiirvaikselt, sest keset keldriruumi oli suur laud, mille ümber istus 4–5-liikmeline komisjon, kes pobisedes raamatuid läbi vaatas. See jääb, see ei jää – ikka vastavalt tolle aja ideoloogiale.

Lugu pärineb Rahvusraamatukogu blogist

Vaata, mis toimub Muuseumiööl Eesti Rahvusraamatukogus
Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: