Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Tallinna teletorni lugu

8. mai 2013 - muuseumioo

Vana telemast 1960. aastate teiseks pooleks oli selge, et vana telemast Gonsiori tänaval vajas välja vahetamist. Kesklinnas asunud vana telemast ehitati 1955. aastal ning oli ette nähtud ühe teleprogrammi ja 2 raadioprogrammi edastamiseks. Lisaks Eesti Televisioonile lisandusid sellele peatselt kesktelevisiooni ning ka Leningradi televisiooni antennid. Kokku oli lõpuks kolme teleprogrammi ja nelja raadioprogrammi antennid. See tingis masti tehnilise ülekoormatuse. Lisaks sellele oli mast madal ning seetõttu ka leviala väike. Tehniliste ülekoormatuse kõrval oli masti puhul probleemiks paiknemine tihedasti asustatud piirkonnas.
 Kardeti tugeva raadiokiirguse ja magnetvälja kahjulikku mõju inimestele, kuigi vastavaid uuringuid otseselt ei teostatud. Selle kõrval varitses mastist talviti ka otsene oht tervisele - mastil tekkinud jää, mis alla kukkus. Nendelsamadel, aga ka linnaehituslikel ja esteetilistel põhjustel oldi huvitatud masti viimisest väljapoole kesklinna. Uuest teletornist loodeti, et see rahuldab tehniliste vajaduste kõrval ka nö. sotsiaalset vajadust - et silmapaistva arhitektuurse lahendusega suudetakse luua põnev turismiobjekt nagu seda on teletornid mujal maailmas.


Asukohavalik

Uue teletorni asukoha valik oli pikk protsess. Esimene ja varakult kõrvale heidetud idee oli tavalise, metallelementidest 350m kõrguse masti ehitamine Randverre. Isegi krunt sai selleks eraldatud. Hiljem tuli sinna aga Vabariikliku Saatekeskuse töötajate suvilakooperatiiv. Praeguse torni püstitamiseks kaaluti erinevate mälestuste järgi lausa 7 kohta. Üks peamisi oli Maarjamäe memoriaali juurde Lasnamäe paekaldale. Sellele olid vastu aga nii sõjavägi kui ka Tallinna Lennujaam, kelle arvates see neile liiga lähedal oli. Sõjaväelased aga soovitasid, et pandagu see hoopis Naissaarele, kus varasemalt oli olnud Tallinn-Helsingi raadioreleeliini vahemast. Arutelude tulemusel jõuti otsusele paigutada torn Kloostrimetsa rohevööndisse, kus paiknesid nii Botaanikaaed kui ka ringrada, mida planeeriti ehitada sobivaks Vormel 1 autodele. Kloostrimetsas kaaluti omakorda mitmeid variante. Üks pikemalt kaalutuid oli Lükati silla kõrval olev kõrgendik, kuid see osutus liiga liivaseks. Nii jõutigi praeguse asukohani Botaanikaaia kõrval kus tänasega võrreldes puudus sedavõrd tihe asustus. Teisele poole Tallinna, n. Keila suunal miskipärast võimalikke kohti ei kaalutudki. 


Projekteerimine

Teletorni projekteerimisega tegeles Nõukogude Liidu Sideministeeriumi Projekteerimis-instituut, kelle poolt oli projekteeritud ka Vilniuse teletorn. Töö peainseneriks oli Jevgeni Ignatov, inseneriks Vladimir Obõdov ning arhitektideks David Bassiladze ja Juri Sinis. Alusena nendele tornidele on kasutatud 250m tehasekorstnate projekte. Saanud Nõukogude Liidu Sideministri heakskiidu torni ehitamiseks asusid ENSV Sideministeeriumi töögrupp koostama Vilniuse torni eeskujuks võttes oma lähteülesannet. Proovides oma torni Vilniuse omast parem teha tehti Tallinna oma lähteülesannetesse mitmeid muudatusi. Näiteks loobuti pöörlevast kohvikuosast, mida teati küllaltki kehva töökindlusega olevat. Projekteerimise käigus käisid vähemalt korra kuus projektgrupi liikmed Tallinnas, et arutada ja kinnitada erinevaid asju. Pidevalt kandsid nad kaasas ka väikest maketti, mille abil asju erinevates komisjonides tutvustati. Koostöö tellijaga oli olnud sujuv ja hea, soovitud muudatuste osas vastutulelikud. 

Betoon

Teletorni betoontüviku valamisel kasutati kodumaist põlevkivituhk-portlanttsementi. Algselt pidi tsement tulema Venemaalt, samast tehasest kust Ostankino teletorni oma, kuid töö käigus pöörduti TPI (praegune TTÜ) teadlaste poole, et need töötaks välja nõutavate parameetritega kodumaisel põlevkivituhal baseeruva portlanttsemendi. Töö langes professor Verner Kikase juhitud töögrupile. Torni ehituseks kasutatud betoon on arvestatud 300 külmakindlale tsüklile. Mitmete katsetuste ja testimiste järel saadi ka Moskva poolne aktsept selle kasutamiseks Tallinna teletorni ehitusel. Hilisemad mõõtmised on näidanud, et betoon on osutunud esialgsetest hinnangutest isegi paremaks ning tugevnenud veelgi. “Betoon sai nii tugev, et ei saanud piltigi seina lüüa.” 


Ülemise ringehitise kuju

Tallinna teletorni kõige iseloomulikumaks momendiks on tõenäoliselt tema kuju, mille annavad ülemist ringehitist toetavad 16 betoontuge. Kui Berliini teletorni ülemine osa on kera, Ostankino oma silinder, Vilniuse oma kausjas, siis Tallinna teletorn on väidetavalt oma kuju saanud martiiniklaasi kuju järgi. Teine legend räägib aga, et peaarhitekt D. Bassiladze olla ringehituse kuju puhul eeskujuks võtnud Tallinna raekoja tuulelippu hoidva Vana Toomase kaabust, mida ta kord Raeköögi restoranist väljudes taeva taustal silmanud oli. Mis tegelikkus ka ei ole, on Tallinna teletornil tänu oma erakordsele siluetile kindel identiteet ja seega võib ta häbita paigutada ühte ritta teiste kuulsate teletornidega. 


Teletorn ja olümpiamängud

1974. aastal langetati otsus millega anti XXII suveolümpiamängude korraldusõigus Moskvale ning seega sai olümpia purjeregati korraldajaks Tallinn. Projekteerimisel olev teletorn nagu ka mitmed teised planeerimisel olnud suuremad objektid liideti olümpiamängude ehitusprogrammiga. Sinna kuulusid otseselt olümpiaga seotud hoonete kõrval veel peapostkontor, Narva mnt korrastus, Linnahall ja Pirita tee. Ka tallinna vanalinna renoveerimine Poola restauraatorite abiga sai teoks tänu olümpiamängude ehitusprogrammile. Ehitiste kandmine olümpiarajatiste nimekirja tagas ehitusele eelisjärjekorras materjalidega varustamise, sest oli ju kõik see vaja 1980. aastaks valmis saada. 

 

 

 1991-2010. MURRANGUD TELEMAASTIKUL.

 

Kuni 1993. aastani jätkati Moskva Kesktelevisiooni ja teiste nõukogudeaegsete programmide eetrisse andmist. Nende lepingute lõppemine ja saatetehnika uuenemine andis uue hoo kodumaise (kommerts)televisiooni arengule ja uute kanalite tekkele – sündisid Kanal 2, EVTV, RTV, TV3, TippTV, TV1. Aastal 2012 oli neist alles Kanal2 ja TV3. Pikka aega püsis torni populaarsus sise- ja välisturistide seas nostalgilise nõukogude glamuuri mekana.

 

Peale taasiseseisvumist 1991. aasta augustis hakkas Eesti Vabariik üles ehitama kaasaegset riiki, asudes tasa tegema oma 50 okupatsiooniaastaga tekkinud mahajäämust Läänest. Teletorni jaoks olid need rasked olelusvõitluse ajad, kuid tehnika uuenes - kasutusele võeti uued, täielikult transistortehnikal põhinevad ultralühilaine ringhäälingu- ja TV-saatjad NEC ja Rode-Schwarz saatjad, samuti ZONA uuemad mudelid. Neid osteti Itaalia, Saksa, Jaapani ja Tšehhi elektroonikafirmadelt. Tehnika töökindlus kasvas ja nii kahanes Ringhäälingu Saatekeskuse (nüüd Levira) töötajate arv ligi 200lt inimeselt u 30-40ni. Uute eratelekanalite jõudmine veel nõukogudelikust elukorraldusest toibuva elanikkonnani asus kustutama aastakümnetega tekkinud nälga läänelikku telemeelelahutuse järele. Aastal 2010. lõpetati analoog-TV levi ja mindi üle digitaalsele edastusstandardile


Aastasse 1994 jääb värvikas ent siiski suuremate kadudeta lõppenud „katastroof“. Tuntud meelelahutaja Jüri Makarovile kuuluva Tipp TV uue antenni ülestõstmine pidi toimima helikopteri abil. Vana antenni eemaldamine läks viperusteta, kuid uue paika tõstmine ebaõnnestus ja antenn kukkus alla, tabades kohvikuosa katust. Oma osa mängisid siin tugev tuul ja kopteripiloodi vilumatus. Õnneks tabas antenn siiski vaid „raudteerööpaid“, mis olid paigaldatud aknapesukorvi jaoks kohvikuosa katuse serva. Rööpad võtsid suurema osa löögist vastu ja nii purunes vaid osa rööbastest ning suuremat kahju ei sündinud.


Eksklusiivsuse aura säilitas torni kohvik-restoran, mis oli saanud uuele ajale iseloomuliku nime Galaxy ja tõmbas meepotina ligi tellisesuuruse mobiiltelefoniga varustatud kohalikke kriminaale ja metalliärimehi. Tihti istusid külalised lauas mantliga, et varjata hõlma all olevaid automaate jm relvi. Toonane töötaja meenutab: „No neil oli nii, et tihti läks omavahel löömaks. Tavaliselt personali aga ei puuduta. See on nagu kirjutamata seadus. 90ndate alguses veel narkotsi polnud. Pärast tuli aga see kah. Siis hakkas tekkima see jama, et nad hakkasid ära pöörama. Silmad olid klaasistunud ja hakkasid omavahel arveid klaarima. Lõpuks hakkasime nii tegema, et hakkasime sinna turvateenistust palkama. Ilma relvastuseta, mundris mees. Et oleks lihtsalt kohal ja näitaks end korra tunnis või nii. See jubedalt distsiplineeris. Ise aga ei tohtinud neile öelda midagi. Suuremad maffiapealikud on muidugi hästi korralikud, kunagi ei joonud täis. Väiksemad tüübid olid need, kes olid ennasttäis. Need jäid alati kauemaks kah ja ei tahtnud ära minna.“


Koht oli aga olnud juba eksklusiivse auraga ka nõukogude perioodil: kui poelettidel laiutas tühjus, siis teletorni restorani laud oli lookas - tänu Kirovi Kalurikolhoosi ja Eesti-Rootsi ühisettevõttele Server. Peenemat kraami oli mõistagi võimalik osta vaid valuuta eest. Ühe endise töötaja meenutuste kohaselt oli tegu esimese erarestoraniga Eestis üldse - „julgeolekumeeste ettevõttega“, kes olid enda sõnutsi „juba 1980ndate alguses aru saanud, et Nõukoge Liit laguneb“. Töötajate intervjuude andmisele hea pilguga ei vaadatud.

Pikka aega püsis teletorni populaarsus sise- ja aina enam ka välisturistide seas kui nostalgiline „nõukogude glamuuri meka“. Kuid ajahammas tegi oma töö ning karmistunud tuleohutuseeskiri sundis teletorni 2007. aastal külastajatele sulgema. Järgnes teadmatuse periood - kuni 2009. aasta otsuseni torn renoveerida.

 

Automaadiga kohvikusse (kohvik Galaxy 1990. aastatel)

Teletorni ajaloo üks värvikamaid perioode on kindlasti 1990. aastate kauboi-kapitalismi ajastu, mil sealsest, juba nõukogude ajal eksklusiivsest kohvik-restoranist kujunes Eesti allilmategelaste hulgas populaarne kooskäimise koht. Juba Nõukaaja lõpul oli tegemist väga eksklusiivse kohaga - kui poelettidel laiutas tühjus, siis tolleks ajaks Kirovi Kalurikolhoosi ja Eesti-Rootsi ühisettevõttele Server kuulunud restorani lauad olid lookas. Peenemat kraami oli võimalik valuuta eest osta. See eksklusiivsus kandus siis edasi ka järgnevale perioodile. Nii räägivadki endised töötajad lugusid sellest, kuidas metalliärikad ja allilmategelased saabusid tihti kohvikusse püstolid ja automaadid hõlma all ning tänu selle pidid lauda istuma mantel seljas. Samuti olla igal sellisel tegelasel kohustuslikuks aksessuaariks uus moeasi - telliskivisuurune mobiiltelefon, mis kõik vajasid pidevat laadimist ja seega olid teineteise kõrval leti peal reas. Kuna aga kõigil neil olid ühesugused helinad, siis tähendas see seda, et ühe helisedes tormasid leti juurde kõik mobiiliomanikud.


Kommertstelevisioon

Kui 1994. aastal lõppes endiste nõukogude liidu telekanalite edastamise lepingud sai alguse Eesti omamaise kommertstelevisiooni ajastu. Vabanenud saatjad ja levisagedused vallandasid nn. telesõja. Tekkisid kiiresti mitu uut telekanalit nagu näiteks Kanal 2, TV3 ja TippTV. Nimetatud kanalid hakkasid veel nõukogudelikust elukorraldusest toibuvale elanikkonnale pakkuma läänelikku telemeelelahutust.


TippTV antenn

Uutes kommertskanalitest kirjutas end Teletorni ajalukku kõige kirevamalt TippTV. Uue kanali töölerakendamiseks oli vaja teletorni tippu seada üles uus antenn. Ajale omase mentaliteediga leiti parimaks mooduseks olevat seda teha helikopteriga. Vana antenni eemaldamine tornitipust ja uue paikapanemise ettevalmistused möödusid suuremate viperusteta. Uue paikatõstmise ajaks oli tõusnud aga tugev tuul ning märgi tabamine oli kopterijuhile juba keerukam ülesanne. Lõpuks õnnestus antenni alumine ots ettenähtud auku saada ning kopterijuht vabastas antenni. Tõenäoliselt kehvast projekteerimisest tulenevalt, aidatuna tuulest ja kiirustamisest ei olnud see aga piisav antenn paikasaamiseks ning pea koheselt hakkas antenn vibama. Seepeale abikonstruktsioonid andsid järele ning antenn kukkus alla, tabades teel restoraniosa katust. Õnneks tabas antenn täpselt tala kohta, mistõttu ei tunginud see läbi katuse. Antenn maandus teletorni aia lähistel saates teise ilma ühe õnnetu väikse hiire.


Teksti on koostanud Teletorni ekspositsioonide tekstide ja lugude koguja Mihkel Karu



Külasta Muuseumiööl Tallinna teletorni

Kommentaarid: 1

Kommentaarid:

1
Tänan väga huvitava materjali esitamise eest, saan seda kasutada giidina tornis tuuri tehes. Veelkord, suur tänu. Oleks huvitav ka saada andmeid selle kohta, kus NSVL-s telemasti, ja ka sildade, konstruktoreid õpetati ja kas see elukutse oli kättesaadav ka eestlastele. Edu soovidest! Kai Põld
Kai Põld 15. juuni 2013
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: