Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

TÜ Ajaloomuuseum - hullu teadlase kiri

15. mai 2013 - muuseumioo

Saatja: hull.teadlane@ut.ee

Saaja: koik.maailma.lapsed@ekiri.ee

Teema: Hullu Teadlase kiri


Ohoi, väike uudistaja!

Kirjutan sulle, et teada saada – kas ka sinul on küsimusi, millele pole veel vastuseid leidnud? Kas oled vahel mõelnud: kui suur on suur ja kui väike on väike? On ju asju, mis on nii tibatillukesed, et palja silmaga neid õieti ei näegi. Aga kui võtad appi suurendusklaasi, on väike suur ja suur veel suurem!


Kindlasti oled mõnel augustiööl tähistaevast silmitsenud ja mõelnud, et kui saaks neid säravaid täpikesi kas või natuke lähemalt vaadata! Kui saaks sõita üles tähtede juurde, siis kuhu me välja jõuaksime? Kas me võiksime mõnele tähele või planeedile elama asuda? Aga mis on tähtede taga? Kas maailma lõpp? Kuid mis on siis maailma lõpu taga? Teinekord läheb pea päris segi, kui sellised küsimused pähe tikuvad! Või siis võtad pihku liivaterakese, mis on silmaga vaadates imepisike nagu tähedki taevas. Kui aga vaatad seda terakest läbi mikroskoobi, osutub see kübe omaette maailmaks. See pole sugugi ümmargune, sel on mäed ja orud, uurded ja järsakud. Ja kohe turgatab pähe küsimus, et mis on seal urus, kas ehk keegi elab seal? Kui sindki sedasorti küsimused huvitavad, oleme me üsna sarnased.


Juba päris väiksena huvitas mind, kuidas oleks Kuu peal kõndida, kas sajajalgsel on ikka tõesti sada jalga, miks me maapinnal püsime ega ära ei lenda, kas kulda on võimalik ka ise teha ja paljud muud asjad. Püüdsin nendele küsimustele kõikvõimalikul moel vastuseid leida – uurisin raamatuid ja tegin katseid. Nii saingi endale juba koolis hüüdnime Hull Teadlane. Peagi hakkasid mind kõik nii kutsuma ja mu pärisnime ei mäleta enam õieti keegi. Aga mulle mu hüüdnimi meeldib! Hull Teadlane – kõlab ju uhkelt?


Veel hiljuti töötasin ühes tähtsas laboris, kus uurisin, kuidas haigused suurendusklaasi all välja näevad. Seal sain aga ühe vana ja kurjavõitu professori käest tihti pragada, et miks mu kabinet on nagu seapesa: pikksilmad, loomaluustikud, herbaariumid, raamatud, kolvid, kivimid, kaalud, põletid ja mis kõik veel – puha segamini, ei mingit korda! Ma küll püüdsin seletada, et mul võib kõiki neid asju tarvis minna ja ma tean täpselt, kus üks või teine riistapuu asub.


Näiteks – kuidas ma saan teada, kas hiljuti Amazonasest kaasa toodud taim on mul juba herbaariumiraamatus olemas, kui ma ei saa seda kohe järele vaadata! Hiljem võib taim ju üldse unuda. Professor selle vastusega ei leppinud, lisas hoopis, et minu pidevad külalised jätavad põrandale palju poriseid jälgi. Aga mis siin imestada – neid käib ju iga päev kümneid!

Just siis, kui olin taas ühe kärgatusega lõppenud keemiakatse pärast tõreleda saanud, pakuti mulle uut tööruumi Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis. Kabinet on nii kõrgel, et saan siit vaevata kas või linde vaadelda. Eriti tore on veel see, et ma võin siin uurida ja katsetada kõike, mis aga pähe tuleb, ilma et kedagi häiriksin. Samuti võivad mind 1. maist ilma pahandusteta külastada kõik uudishimulikud.


Kui sindki vaevavad kõikvõimalikud küsimused – miks taevas on sinine, kas suhkur sulab vees, kuidas kalad vee all hingavad –, siis võid alati minu juurest läbi astuda. Kui aga aega napib või on tee ülemäära pikk, võid mulle ka kirjutada. Ma ei saa lubada, et ma kõigele vastata oskan, sest maailmas on veel palju küsimusi, mille vastuseid mitte keegi ei tea. Aga koos õnnestub meil kindlasti nii mõndagi välja uurida!


Sinu

Hull Teadlane


Vaata, mis toimub TÜ Ajaloomuuseumis Muuseumiööl

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: