Kuula Muuseumiöö lugu
(avaneb hüpikaknas)

Valmis kord hotell, mis sai nimeks Viru

1. mai 2013 - muuseumioo

Valmis kord hotell, mis sai nimeks Viru. Aasta oli 1972 ja nõukogude aja lõpuni oli

jäänud veidi vähem kui 20 aastat. Välismaalastele sobiv hotell pidi sobima ka

riikliku julgeoleku organitele – KGB-le …

See ei ole ainult lugu ühe hotelli ja KGB suhetest. Muuseum on lugude varamu kahest

maailmast. Ühes, mis eksisteeris peamiselt paberil, elasid õnnelikud nõukogude

inimesed külluses ja sõpruses, targa ainupartei juhtimisel, seal polnud õnnetusi ega

katastroofe, isegi seksi ei olnud. Teine, päris maailm, oli oma olemuselt tunduvalt

mitmekesisem ja keerulisem.

Muuseum räägib 1970-80ndate ametlikust ja mitteametlikust ajaloost, mis tuleb selgelt välja juba muuseumi ehitusloos. Miks ehitasid hotelli soomlased? Ja seda nõukogude ajal, mil ametlikult oli maailma parim ehitaja loomulikult nõukogude ehitaja. Mitteametlikult olid nad paremad, neil oli kogemus, nad tundsid moodsaid materjale, tööajal nad ei joonud ja töökohalt ei varastanud ning neil oli korralik tehnika.

 

Ametlik põhjus selgus aga hotelli 10. aastapäeva kõnest: 1960ndad olid läänemaailmas majandusliku kriisi aastad ja eriti raskelt tabas kriis ehitussektorit. Soome tööta töölised elasid vaesuses ja näljas. See sundis Soome Kommunistlikku Parteid pöörduma Nõukogude valitsuse poole palvega leida vaestele soome töötutele mingitki tööd. Sõbralik nõukogude valitsus muidugi tuli vastu ja lasi neil siin hotelli ehitada. Ametlikult võime siis hotelli vaadata kui nõukogude rahva kingitust kannatavale soome töörahvale …

**

Võib-olla me eeldame välismaalastelt liiga palju eelteadmisi meie ajaloost? Muuseumis käis grupp keskeurooplasi, haritud inimesed, huvitusid ajaloost ja oskasid mitmel teemal kaasa rääkida. Ekskursiooni lõpuks tabas aga giidi ootamatu küsimus – miks hotelli juhtkond midagi ette ei võtnud? Miks nad lubasid KGB-l siin majas oma pealtkuulamisega tegeleda? Tuli tõdeda, et jah, vaja on kõiki Eestimaa muuseume, et meie ajalugu rohkem tuntaks.

**

Baarides ja restoranides kuulati klientide jutuajamisi spetsiaalsete vahenditega. Lakke oli valmis paigaldatud vastuvõtja ning saatja ehk mikrofon oli omakorda sisse ehitatud paksema põhjaga leivataldrikusse või tuhatoosi. Kelneritele näidati saaliplaani pealt kätte, kuhu lauda nad spetsiaaltuhatoosi või -leivataldriku viima pidid.

Muuseumis on käinud paar klienti, kes on juttu kuulates äratundmisele jõudnud, et neid tõepoolest pealt kuulati. Tegemist oli mittesuitsetajatega, kes tõstsid tuhatoosi enda laualt kõrvallauale. Kiirelt tuli kelner, kes asetas tuhatoosi nende lauale tagasi. Külastajad tõstsid selle uuesti ära. Ja kelner uuesti tagasi. Kui külastajad lõpuks ütlesid, et nad ei vaja tuhatoosi, siis kelner pobises, et aga see peab siin olema. Lõpuks nii jäigi.

**

Korduv motiiv lugudes on pealtkuulamise kasutamine klienditeeninduses. Nõukogudemaast pidi ju jääma igati kaunis pilt ja see omakorda tähendas, et külastajatel ei tohtinud midagi ebameeldivat juhtuda, neil pidi kõik olemas olema ja mitte lihtsalt olemas, vaid veatult olemas. See omakorda tähendas, et kui keegi toas kaebas millegi puudumise üle, siis pealtkuulajad andsid vajadusest teada klienditeenindusele.

Polnud WC paberit ja potil-istuja kirus seda tuppa jäänud sõbrale, siis minuti pärast koputati uksele ja toodi WC-paber. Kui isa-poega kurtsid omavahel, et toas telekas ei tööta, siis hetke pärast astus sisse telekaparandaja. Ja kui lihtsalt liiga vaikselt räägiti, siis tuli keegi kontrollima, kas ikka keegi on toas ja seadmed töötavad. Absurd? Osalt sedagi, kuid pigem teadlik märkuandmine, et „teid kuulatakse pealt ja jälgitakse, käituge korralikult.“ Sellisel viisil on kerge süvendada niigi suurt hirmu õhkkonda.

**

Kaks soomlannat kiitsid oma hotellitoas olevat teekannu ja arvasid, et selline ilus kann võiks koduski olla. Sadamas võeti nad kohe kõrvale, otsiti pagas läbi ja küsiti, kus on hotelli teekann. Nõukogudemaal tühje sõnu ju ei tehtud – rohkem ikka mõeldud-tehtud, mõnikord ka ainult tehtud. Soomlaste vestlus pidi äratama pealtkuulajates kindla veendumuse, et soomlannad ka tõesti mõtlevad, mida ütlevad, aga need niisama rääkisid. Mhm, veider.

**

Saksa tantsugrupp oli Virus ööbimas. Nad teadsid ja nägid isegi, et liftide juures istuvad korruse korrapidajad, kelle ülesandeks oli mh üles kirjutada kõik saabumised-lahkumised ehk millal külalised sisenevad ja väljuvad toast. Noored inimesed jooksid rõõmsalt tund aega erinevatest tubadest sisse ja välja, et vaene tädike hulluks ajada. Selle kohta andmed puuduvad, kas korrusetädi ka kurnava vahetuse eest „sinise lehe“ sai.

**

Korrusetädid polnud sugugi juhmid kohusetäitjad, ehkki nende töölpüsimine sõltus korrektsetest kirjapanekutest. Ühele soome noorpaarile pakkus korrusetädi ise välja, et ta hoiab vahepeal nende väikseid lapsi, mingu need hoopis varieteesse õhtut nautima. Küsis täpselt üle, mida lastele süüa anda, mis kell magama panna jne. Ja kõik toimis.

**

Kohaliku eestlanna väliseestlasest sugulane peatus Viru hotellis, kuhu naine hotellituppa külla läks. Öösel, u 1-2 ajal, avasid nad pauguga šampuse. Kohe helistati vastuvõtust ning uuriti, et kas juhtus midagi. Vastuvõtu ja korruse vahel on minimaalselt viis korrust, nii kõva kärakaga see šampus nüüd ka ei avane, et see läbi korruste vastuvõttu kuulda oleks. Aga väliseestlased olid nõukogude luure jaoks kõige keerulisemad, sest neid ei õnnestunud tavapärase propagandaga ära petta. Seepärast enamikku neist tubades pealt kuulatigi.

**

Soomlased vahetasid ametlikus valuutavahetuses raha ainult natuke, sest ametlik kurss oli kehva. Vahetasid natuke raha vahetuspunktis, et saada vahetuse kohta paber ja ülejäänud vahetati juba väljas mitteametlikult ärikatelt. Muuseumi külastanud soomlane kommenteeris oma tollast rahavahetusfilosoofiat sõnadega, et ihmisen pitäisi olla rehellinen, mutta ei tyhmä, inimene peaks olema aus, aga mitte loll.

**

Ühelt soome turistilt varastati ära rahakott ja nii kutsuti ta Virus miilitsa juurde. Seal näidati talle erinevate varaste pilte. Kõikide kurjategija piltide seas oli ka soomlase enda pilt …

**

Üks soome mees oli Virus ajal, mil leinati taga geniaalset juhti V.I. Brežnevit. Üleriiklik leinaaeg välistas šampuse müümise baarides. Aga kui kelneritele oli pakutud veidi jootraha ning vahetuskaupa, siis tõid need soomlastele  ka šampuse. Ainult et jooki pakuti piimakannust ning joomiseks tuli kasutada kohvitasse.



Vaata mis toimub hotellis Muuseumiööl!

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: