Seto Talumuuseumis on elava talu emotsiooni tekitanud loomad. Peaaegu muuseumi avamisest saati on olnud meil kass ja koer, nüüd veel hulk kanu, noor hobune Kaaro` ning kitsed Senni ja Manni.

Museumi esimene koer Karu, kolli ja saksa lambakoera järglane, puhastverd krants, tuli „muuseumieksponaadiks“ ja valvuriks kutsikana. Temast kasvas tark ja eriline koer, keda mäletavad tänaseni arvukad külastajad ja külarahvas. Meid, tollal kolme töötajat, teadis ta nimepidi ja ei eksinud kunagi. Kui oli lõunasöögi aeg, siis lunis ta meie käest ikka head-paremat. Öeldes, minu käest rohkem ei saa, mine küsi Külli või Laine käest, teadis ta täpselt, kelle juurde minna ja kellele anuvalt otsa vaadata. Eriti armastas ta sarapuupähkleid. Pähklid maitsesid mullegi ja paljukest neid ikka pakendis oli. Aga ka väga tugevalt pihku pigistades, suutis Karu oma terava koonuga selle avada ja pähkliteni jõuda. Suvel ei olnud mingi ime, kui mõni külastaja, kes jäätisega õele ilmus, väga kiiresti ka ilma jäi. Karule meeldis jäätis väga. Pealegi muuseumi eksponaatide vahele ei tohikski sellega tulla! Karu hoolitses korra eest erandeid tegemata.

Tal oli eriline suhe ka külameestega. Kord sai ta nendega sõbralikult suheldud, kord klähvis vihaselt. Algul ei saanud me asjale pihta, miks nõnda. Ent ükskord, kui külamees Paul jalgrattaga taas kodu poole liikus, oli Karu eriti kuri. Ta sakutas Pauli kummikust ja edasi sõidust ei tulnud midagi välja. Kummaline oli see, et eelmistel kordadel tundus Paul Karu parim sõber olevat, kelle liikumist tähelegi ei pandud. Tõttasin asja uurima ja sain tõe jälile. Paulil olid õllelõhnad. No muidugi- Karul oli hing lõpuks korralikult täis saanud- mitu korda peab teada andma, et karske peab olema! Muuseumi lähedale alkoholilõhnadega ja üldse peale tööaja lõppu tulijaid Karu ei armastanud. Väga vihane oli ta ka metsaveo –  mis nad veavad Setomaa rikkust välja! – ja muidu kolisevate autode peale, mis talle lõpuks ka saatuslikuks sai.

Tiiu Kunst

Seto Talumuuseumi varahoidja