1. Generaator, mitusada meetrit juhtmeid, lambid, püünised – nii suundub Eesti Loodusmuuseumi töötaja ööliblikate jahile. Varustus võtab enda alla suure osa kaubiku pakiruumist, selle ülespanek kestab tunde.

Jaht toimub sageli mitu ööd järjest. Parimal juhul täieneb muuseumi kollektsioon umbes 40 liblika võrra, mõnikord leiab tee kogudesse vaid 2–3 isendit. Mõne haruldasema liblikaliigi tabamiseks kulub aastaid. Kokku on Loodusmuuseumi liblikakogus ööaktiivseid Eesti suurliblikaid rohkem kui 750 liiki, huvitavamat ning meie maale iseloomulikumat osa sellest näeb muuseumi metsasaalis.

 

2. Tagasisidepostkast Eesti Loodusmuuseumi fuajees toob töötajateni väärtuslikke sõnumeid külastajatelt. Tänu sellele jõudis meieni, et puudust tuntakse puugist, kes muuseumi metsa- ja niidusaalis juba mõni päev hiljem koha leidis. Eriti toredad on sõnumid lastelt: 6-aastane Margaret kirjutas meile: „Mulle väga meeldis siin ainult siin polnud telfviini ja hobust”; 7-aastane Frederik aga jättis paberile lubaduse ühel päeval tagasi tulla. Meie topised saavad lastelt ikka ja jälle kiita: põder on lahe, „iää karu” on nagu päris – isegi veidi hirmus, hüljes on äge. Sageli on muuseumis nii tore, et juhtub nagu Jakobil: „ei tahagi ära minna”.

 

3. Topistekogu täiendamiseks Eesti Loodusmuuseumi töötajad ise jahil ei käi, ükski loom selle nimel elu ei kaota. Kui aga näiteks loomaaias hinge heitnud loom muuseumisse jõuab, annab taksidermist talle uue elu. Vahtmaterjalist kehavormi tegemine on peen töö, koonukumeruse järeleaimamine ei ole sugugi lihtne. Valminud keha hiljem painutada ei saa, seega tuleb kohe alguses ära otsustada poos, millesse loom aastakümneteks tardub. Kui kehavorm valmis, liimib taksidermist sellele päris naha. Silmad saavad klaasist, suhu lähevad proteesid. Ja valmis ta ongi! Vanimad topised Eesti Loodusmuuseumi fondides pärinevad tsaariajast, uusimad on valminud selle aastanumbri sees.

Vaata ka Eesti Loodusmuuseumi muuseumiöö programmi